Baguettes parisiennes vol2

Otsustasin täna uuesti proovida. Taina panin juba eile õhtul kerkima.

Hetkel on ta nüüd 100 g jahuga ja soolaga (panin see kord 1tl) läbisegatud ning ootab oma pooltteist tundi kerkimist.

Baguettes parisiennes vol1

Kolades internetiavarustes tuli peale isu küpsetada kõige tavalisemat saia.

Otsisin ja leidsin kah miskit.

Lõppkokkuvõttes kopeerisin omale üht kui teist kokku ja täpset päritolu ma sellel retseptil ei tea. Koostisosi on vähe, valmistamine ei nõua väga erialaseid oskuseid. Päris õnnestunuks ma oma katset ei loeks, sest sai oli küll seest pehme ja natuke nätske nagu minu meelest üks õige baguette olema peab, ka maitse oli minu meelt mööda, kuid ahjust välja tulles olid saiad pealt küllaltki kivikõvad. Määrisin nad võiga üle ja jätsin jahtuma, ehk tõmbab kooriku natuke pehmemaks. Järgmine kord proovin nii, et valmistan õhtul taina ette ja lasen hommikuni kerkida. Täna sai siis proovi pärast tehtud tainas valmis hommikul ja õhtul panin saiad ahju. Äkki see muudaks ka miskit. Ega ma alla ei anna enne kui tulevad välja head saiad!

Retsept ise:

2 batoonikese jaoks

250 g nisujahu

160 g vett

6 g värsket pärmi

1,25 tl soola

Lahustasin pärmi käesoojas vees. Lisasin 150 g jahust ja segasin hoolikalt läbi. Jätsin kile ja rätiku alla kaussi kerkima. Kerkida tuleks lasta üleöö.

Järgmisel päeval lisasin ülejäänud 100 g jahu ning soola. Seejärel tuleks tainast segada pidevalt 10 minuti jooksul nii, et taina konsistens on elastne. Lasta veel 1,5 tundi soojas kerkida (näiteks kuumutada ahi 50kraadini ja siis jätta kerkima ahju nii, et ahju uks on lahti ja ahi väljalülitatud).

Jahusel tööpinnal jagada tainas võrdselt kaheks. Vormida baguette'id, asetada need küpsetuspaberile ning lasta veel u 30 minutit rätiku all kerkida.

Kuumutada ahi 240 kraadini, panna põhja nõu veega. Vahetult enne ahjupanemist lõigata terava noaga saiakestele sälgud sisse:

Küpsetada 240 kraadi juures 10 minutit, seejärel alandada kuumust 220 kraadini ning küpsetada veel 20 minutit.

Minu saiad ahjust tulnuna:

Saiad olid siis nagu öeldud natuke liiga kõvad pealt, seest ideaalsed. Välimuselt pole kurta kuigi võiksid olla veidi kuldsemad, mitte nii pruunid.

Aga eks ma proovin edasi.

Ricottakook kamapõhjal

Kuna ees ootas maalesõit ja vanaisal on järgmine nädal sünnipäev, siis otsustasin teha ühe koogi. Mitte midagi eksootilis-erilist, vaid lihtsat ja mis kannataks kahetunnise autosõidu ja ei vajuks näiteks rappumisega lömmi või lössi või kokku.

Retsepti vaatasin toidutarest, sealsele kirssidega ricotta-kook kamapõhjal retseptile tegin vastavalt väikeseid muudatusi.

Vaarika-ricottakook kamapõhjal

aega kulus kuskil kahe tunni jagu

(Pildi pätsasin originaalretsepti juurest, sest ei tulnud pähe hakata ise kooki pildistama. Ehk kunagi teen seda)

Foto: Kristel Vokk

põhi:

85 g toasoe või

1 dl kamajahu

1 dl nisujahu

0,5 dl suhkur

1 munakollane

täidis:

300 g (külmutatud ja sulatatud) vaarikad

1 sl fariinsuhkur

630 g ricotta kohupiimapasta (oli lihtsalt rohkem parasjagu kapis)

3 munavalget

2 munakollast

1 dl suhkur

2 tl vanillsuhkur

1 sl värskelt pressitud sidrunimahl

Esmalt tõstsin vaarikad sügavkülmast sulama.

Seejärel segasin toasooja või suhkruga. Lisasin mõlemad jahud ja kui segu oli ühtlane, lisasin juurde munakollase. Vajutasin taina 24 cm koogivormi põhja ja äärtesse nii, et ta jääks enamvähem ühtlaselt ja mitte väga paksu põhjaga. Panin põhja pooleks tunniks külmikusse tahenema.

Kuumutasin ahju 200 kraadi peale ja küpsetasin põhja u 15 minutit.

Nüüd võtsin sulanud vaarikad ja segasin nad fariinsuhkruga. Asetasin nad juba natuke jahtunud põhja peale.

Täidise valmistamiseks segasin omavahel kohupiimapasta ja munakollased, poole suhkru kogusest, sidrunimahla ning vanillsuhkru. Munavalged vahustasin eraldi ülejäänud poole suhkru kogusega nii, et visplit tõstes tekkisid kergesti vahutipud. Segasin munavalgevahu ettevaatlikult kohupiimasegusse.

Valasin täidise põhjale ning küpsetasin kooki 170 kraadi juures umbes 40 minutit nii, et pealt kohupiim kergelt kuldseks hakkas muutuma (kuna mul oli kohupiima rohkem kui originaalretseptis, siis nii täpselt ei jälginud seda küpsetusaega vaid vaatasin, millal ta hea välja nägi).

Enne söömist tuleks lasta koogil täiesti jahtuda.

Minu kommentaar: kook ületas minu ootused. Põhja proovin järgmine kord panna natuke rohkem kamajahu, siis on selle maitse ka rohkem tuntav. Kook sobis vaarikatega superhästi ja täidis oli selline kerge, kreemikas. Ühesõnaga, super!

Kohupiima-vaarikarull

Sirvisin kodus Kohupiimaraamatut ja silma jäi selline retsept, sest parajasti oli külmkapis kohupiima ning üks vahukoor, mille kuupäev varsti-varsti oli otsa saamas.

Retsept ise on ka toidutares üleval. Pilti teha polnud mahti, see läks nii kiirelt kaubaks. Isegi härrased, kes meil vaarikate peale nina kirtsutavad, sõid ja tahtsid veel ja veel.

Kommentaariks niipalju, et maitse tuli hea. Järgmine kord teen ainult poolteist-kordse tainakoguse ja kaks plaadisuurust biskviiti jättes täidise koguse samaks(kogu täidis ei mahtunud rulli sisse äragi sest rull ise oli liiga paks). Kokkuvõtlikult: nende koguste juures sai biskviit liiga saiane.